Ära karda...
Minu sulised tiivad
on piisavalt tugevad,
et meid mõlemaid kanda.
Viiksin su siit ära -
paika, kus ei oleks
ööd ega päeva,
ning pimedus
ei küündiks
enam ealeski sinuni.
Seal tiksuks aeg
vaid meile kahele...
kulgedes rahusoodu.
Igavikku lookleksid
murukattega kaetud
lõputult kulgevad
saatuserajad.
Lootuse lilled õhkaksid
oma kirkaimaid värve
ja õhk heliseks
vaid süüta viise.
Tulles minuga
muutuksid peagi
sinagi lummavaks-
valgeks ingliks.
Ühendaksime kehad,
mis oleksid õrnpuhtad
ja kerged... kui klaas-
looksime siiruse
puhast armu.
Lendaksime koos
läbi tulevikukardinate...
kõrvus kohisemas
tiibade krudinal
loodud valsihelin.
No comments:
Post a Comment