Kaotatud varandus...

Ropu suuga
noor...kasimatu ema
end sisse trügib
rongiuksest
kõige ees.
Tal kiire on,
mis sest,
et vagun tühi.
On hingel ilmselt
palju kannatust...
See väike poiss,
kes nutab käru sees,
on vibunoolena
end keerand kõveraks...
mil mamma
närvist väriseb.
Ta jookseb,
silmad maas-
tõmbab vankrit
endal järele...
ning väikemees
end põrandale pillutab.
Ei märka seda naine...
dressides,
kel õlleläikest
särab silm,
sest hoolimata
lapse halast,
ta telefoni jõhkraid
sõimusõnu
hüüdma peab.
Ma järgnen talle-
võtan beebi,
kes ehmununa
maha jäi....
nüüd omal sülle.
Need väiksed käed...
mu nägu paitavad
ning õla vastu
toetub õrnalt pea.
Siis istun pingile...
ma pisarsilmis...
ning laulma hakkan
oma lemmikviit,
et lohutada
nii end, kui teda...

Me ootasime 10 minutit...
kuni tüdruk märkas,
et vist miskit
kadund on...