mu kõrval ärgata...
Ma olen üleval,
kuid sind ei ole.
Olen üksinda-
Iseenda ja oma hingelauluga...
siin rohetaval lagemaal.
Saatjaks vaid taamal
hiirekõrvus vaikivad kasepuud,
kelle ööbikute lembelaul
on muutnud sõnatuks.
Ma kuulan muusikat
sügavalt enese seest
ning mõtlen...
kes sa oled-
ilma nende roosade prillideta.
Nii päris ausalt ja ehedalt...
Päike on suviselt kuum
ning õrn tuuleiil
vallatleb varjamatult
mu juuste ja kelidiga-
pilvitu sinava taeva all.
See võiksid vabalt olla
hoopis sina...
Ere on ja helge-
kuid kurb...
see ootus, milles ma
avasilmi magan-
siin kiigel liueldes...
Üksinda-lootes,
et sa juba oma silmad avaks.
No comments:
Post a Comment