Nohu

Päev-päevalt...
samm haaval
saan vastuse osakesi
ning tõe terakesi
mind juba
pikemat aega
piinanud küsimustele.

Miks mõni aeg
toob endaga nohu?
Suu aevastades
kõrvuni viib...

Miks siis silmal
näha on valus?
Pisaraisse
kõik ümbitsev upub...

Miks neil hetkil
on hingata valus?
Õhupuudusest
lillaks läen näost...

Mis sügelema
ajab kogu keha?
Isegi siid siis
tundub naha peal kare...

Kevad tõi
endaga ilu
ja magusa lillehõngu.
Tema palavalt
oodatud sarm-
puistas õhku
ka õiekste tolmu.

Minu pisike,
habras keha,
mis jumaldab
looduse värve...
Põeb maikuus
alati väetilt,
kui õues on
värskuse hõng.