valgusekiired poevad
meie voodisse,
kus lamame koos-
hommikunaine ja
öömees.
Me vallatud
heledad lapsed,
kes jooksevad
häälekalt ja hüppavad-
lustides linade vahele
haaravad meil käest
vedides endiga kaasa.
Tõuske!
Hõiskavad särasilamad.
Maailmal on teid vaja...
emapäike ja isakuu,
kes te olete alati
taevas olemas olnud.
Kuid me ei läe...-
seekord jääme kaissu.
Pimemustus...koidusäras,
mis lõpuks ühines
hoolimatult halliks
uduilmaks.
Kaua sa ikka
vaid teistele paistad,
kui hing hüüab
tähtede poole
ning süda nutab
kastepisarais...
ängilaulu?
Igatsuseviisi teineteise järele....
No comments:
Post a Comment